Sámose päevaraamatud ehk Kadunud maailma otsimas

"Aldo ja tema pere Kreeka ajatelg on umbes 17 aastat pikk, sisaldades pikemaid ja lühemaid käike Kreekasse, nii üksi kui abikaasa ja lastega. 2018. aasta sügisel kolis Aldo koos pere, oma ema ja kõigi loomadega väikesele Kreeka saarele Sámosele päriseks. Raamatus kirjeldab autor enda ja oma pere elu Sámosel, teeb vahepõikeid teistele Kreeka saartele, räägib kohalikest – nende igapäevastest tegemistest ja eluolust üldse riigis, mida meedias kiputakse tihtilugu sildistama laisklejate maaks –, ja värvikatest külalistest oma puhkekülas, mille iga majake kannab mõne kuulsa eesti kirjaniku nime. Jaan Kaplinski kirjutab septembris 2020 Sámosel: Olime Aldo loomeinimestele seatud Velanidia majas pool aastat, novembrist mai lõpuni. Kuu aega kauem kui planeeritud, tänu koroonaviirusele, mis kojupääsemise keeruliseks tegi. Lugedes tunnen, kuidas mingi osa minust jäi sinna Samosele, uitama mööda teid mäenõlvadel ja mere ääres, oliiviistandike ja üksikute, osalt mahajäetud talude ning kuuride vahel. Mäletan matkamisi Tiiaga kabelite juurde, supelretki Aldo ja Marioniga sooja mere äärde, kus pääle meie polnud kedagi. Üllatas mind see, kui paljusid saari, linnu ja külasid Kreekas Aldo tunneb. Olen ise saartefänn ja nukraks teeb, et neid kümneid saari, millest ta kirjutab, ei saa ma enam kunagi selles elus näha. Aga tänu Aldo raamatule saan neist ikka omal kombel osa. Ning Aldo oma tugevuse ja ausalt tunnistatud nõrkustega saab lugejale lähedasemaks, nagu ta sai lähedasemaks mulle. Ka siis, kui lugeja nõrkuste hulka ei kuulu armastus Kreeka köögi ja Kreeka veinide vastu."